Tarkvara arendus- ja ärimudelid Spotify näitel

2000.aastate keskel ennustas meedia üksmeelselt muusikatööstuse peatset surma: Interneti-piraatlus jättis selle sissetulekust ilma. Väljapääsu sellest ummikseisust leidsid kaks Rootsi milionärist ettevõtjat - Daniel Eck ja Martin Laurentson.

Spotify idee sai alguse hüpoteesist, et inimesed saaksid piraarluse peatada, muutes muusikale legaalse juurdepääsu lihtsamaks. Spotify kasutas agile (paindlikku) arendumeetodit. Enamiku agiilsete metoodikate eesmärk on minimeerida riske, vähendades arendust lühikeste tsükliteni, mida nimetatakse iteratsioonideks ja mis tavaliselt kestavad kaks kuni kolm nädalat. Iga iteratsioon ise näeb välja nagu miniatuurne tarkvaraprojekt ja sisaldab kõiki ülesandeid, mis on vajalikud funktsionaalsuse minikasvu loomiseks: planeerimine, nõuete analüüs, disain, programmeerimine, testimine ja dokumenteerimine.

Kuna Eck ja laurentson olid Interneti-teenustega hästi kursis, leidsid nad kiiresti viisi, kuidas muusikaplatvorm legaalseks muuta. Nende idee järgi pidi freemiumi mudel maksma ära õiguste renti ja andma tulu autoriõiguste omanikele. Kasutajad said põhifunktsioonid (muusika kuulamine võrgus) tasuta, kuid aeg-ajalt edastati neile reklaame. Ja selle keelamise ja lisatasu (sh lugude allalaadimise) eest oli väike kuutasu.